23. mail

Juhtus nii, et saetöö viis mind kodust kaugemale. Kui saag vaikis, köitis me tähelepanu siutsumine. "Näe, seal puu otsas." - "Ei, vaata seina peal"
Mõlemal oli õigus, siutsujaid oli mitu. Nad kolisid parasjagu välja oma modernsest elamukompleksist kuuri seinal. Üks, nagu öeldud, puu küljes, teine linnuke hoidis oma rõhutatult suurte varvastega kinni värviliseks võõbatud plaadist, mis varjas pesa. Seni kuni kaasa fotokat toomas käis, vuristas temagi minema, tehes ruumi järgmisele pesast lahkujale. Kõik parkisid end kohaliku parkmetsa peenikestele tüvedele. (no pun intended) Puhastasid ja kohendasid seal sulgi ja õppisid iseseisvat elu. Emme käis neid küll kantseldamas, aga pelgas inimest ning hoidis distantsi, ilmus vaid hetkeks ja hoidis teisele poole puutüvesid.

suleliste magala

Ei teadnud mina neid määrata, aga mu parim oletus oli porr. Tagantjärele paistab, et ongi nii. Mingi hetk tundus et terve puudesalu on neid täis. Eks ma siis natuke varitsesin ja seeläbi aitasin neil lennuoskust omandada (ei väsi imestamast kui kähku linnupojad selles osas arenevad - kuigi see seltskond eelistas iga kell hüpetega mööda puud liikuda). Esialgu tuli neil see õhust kinni hoidmise kunst siiski üpris vaevaliselt, meeleheitliku tiibadevehkimise saatel välja, ja distantsid jäid tagasihoidlikuks, ikka ühelt puult teisele. Üks noorsand hindas ilmselt oma võimeid üle ja lend lõppes hädamaandumisega tihedas džunglis. Lendu tõusta ei saa - taevast katavad "võrad", tiivasirutuseks ruumi pole. Emme peale ka loota polnud, kuis oleks too pidanud ta üles leidma - siutsu ka enam suust ei tulnud, ainult aeg-ajalt värisevad puhmad andsid maahädalisest märku.

kuskil siin lehtede all varjub lennunduspioneer

Mis seal ikka, saatuse sõrm pidi sekkuma, ja õngitses hädalise välja. Tegin peo lahti, et lepatriinu, lenda ära, aga ei see läinud läbi. Asjalik linnupoeg taipas sedamaid, et tegemist on lihtsalt teatud liiki puuga, ja tegi seda milleks temasugused loodud on - keksis karistamatult mööda tüve üles. Pealtvaatajail muidugi lõbus. Ja start toimus alles siis kui ladvas mõtteid kogutud, tiivad töökorda seatud ja positsioneering välja peilitud.

leia pildilt kolm eksemplari

Helitaust: www.loodusheli.ee

19. mail

Olen sunnitud ühe postituse vahele jätma, kuna võilillede õitsemise aeg on selleks korraks läbi ja pole mõtet oma blogiga ajal sabas sörkida. Selle asemel lähme korraks idarannikule.

õied keeldusid teravana õiele jäämast

Kübassaare laialehine mets

Kadakatäks

Meripokud vms.

Kaklus

"Vanamees" ise

ehk merikotkas, ja tegelikult nooremapoolne

8.-10. mail

3. mail

kõrgstart

varsakabjad mere ääres

kambakas tulemas

26. aprillil

Ühel päeval kostis männiõõnsusest tokk-tokk. Luuretegevus selgitas välja, et kopsija oli tihane (soo- või põhja-, mina neid ausalt öeldes ei erista). Õõnsus on liiga väike selleks, et eelmiste aastate jooksul oleks keegi seda pesitsemiseks kasutada võtnud, aga nüüd ometi seda suuremaks uuristati ja veeti sinna nokatäite kaupa sammalt. Kopsimine kestis veel järgmiselgi päeval, seejärel vaikus. Eks näis.

mulle see pilt lihtsalt meeldib

vahtrapuu all, nagu ka Remo blogis kirjeldatud

toksija

23.-24. aprillil

Tammi ääres väga madala veeseisu ajal.

Sahaks kivi, kündjaks jää

11. - 12. aprillil

Endiselt aprilli pika nädalavahetuse juures, nagu näete - kuid ei tahaks seda ka vahele jätta. Vaadake-klikake.

Kuna kuldnokad muudkui käisid kiibitsemas, siis hakkas ema peale käima, et vaja uued pesakastid teha. Läks nagu tavaliselt igasuguste ehitus- ja remonttöödega - alguses muudkui teeme-teeme, aga lõpuks me isaga higistame kahekesi ja tema läheb hoopis aeda/põllule. Õnneks oli metsatöödest tooraine olemas. Pildil on uued eramud muidugi veel ehitusjärgus. Arendajad muidugi polnud (nagu tavaliselt) kõike lõpuni mõelnud ja sobivate "kruntide" leidmisega polnudki nii lihtne, aga üles nad lõpuks said. Pisut hilja küll: näib et selleks aastaks olid suvilad juba välja vaadatud. Ehk siis järgmisel.

Siis kui jälle mahti tekkis, tegelesin lillede ja liblikate teemaga. Muuhulgas kohtusin ühe kimalasega, kes põhimõtteliselt keeldus tunnistamast, et on ilmselgelt liiga paks ja ülekaaluline. Leidis näiteks ühe nupus krookuse, mis oli kindlasti sinna pandud just nimme vihjamaks, et tema sellesse ei mahu. Seda ei võinud kannatada; loomulikult kangutati jalgadega õielehed laiali ja suruti end nende vahelt läbi. Või siis leidis lumikellukese - ei saanud sedagi vahele jätta, ja sellest polnud midagi, et õis selle käigus vastu maad paindus.

kimalane keeldub tunnistamast et on liiga paks

babuška

unelemas

omamoodi lillelapsed

Veel paar huvitavat eksemplari tuli ette: merivarblased või midagi muud sarnast (ja eemaletõukavat). Nad elasid ämbris, ja nende põhiline meelelahutus oli end vastu põhja kinni imeda. Nii tugevasti, et käega neid lahti tõmmata ei suutnud. Aga kummalisel kombel kui neist siis lahti lasta ja seejärel uuesti proovida, tulid nad ilma igasuguse probleemita lahti. Hiljem (taas)asustasime nad merre. Kuigi vaevalt et neist seal puudust tunti.

Pea alati, kui siitkandi kalad võtavad ette merest emigreeruda, jätavad nad oma siseelundid päikesevanne võtma ja tõttavad ise spaa soolakambrisse. Linnud ei või seda kannatada; peagi on taevas kisa ja pikeesid täis. Üks noor ja alles täpiline kalakull tiirutas väga ülbelt ringi, ja see sai mulle tasutud. Sellest rääkides, veider lugu muide nende lindudega. Kui näiteks algajat põhjavinti (vt. ka 4. aprilli sissekannet) võib julgelt kollanokaks sõimata, siis hõbekajakatel on kollakas nokk just vanalinnul ning tumedanokalise noorlinnu paikapanekuks tuleb midagi muud välja mõelda.

Viimane pilt illustreerib, et ka kallil kodusaarel leidub looduslikult voolavat vett, mis siis et ainult pärast lume sulamist.

uimedest iminapad

vahepeal riisumas-põletamas