Monday, May 11, 2009

11. - 12. aprillil

Endiselt aprilli pika nädalavahetuse juures, nagu näete - kuid ei tahaks seda ka vahele jätta. Vaadake-klikake.

Kuna kuldnokad muudkui käisid kiibitsemas, siis hakkas ema peale käima, et vaja uued pesakastid teha. Läks nagu tavaliselt igasuguste ehitus- ja remonttöödega - alguses muudkui teeme-teeme, aga lõpuks me isaga higistame kahekesi ja tema läheb hoopis aeda/põllule. Õnneks oli metsatöödest tooraine olemas. Pildil on uued eramud muidugi veel ehitusjärgus. Arendajad muidugi polnud (nagu tavaliselt) kõike lõpuni mõelnud ja sobivate "kruntide" leidmisega polnudki nii lihtne, aga üles nad lõpuks said. Pisut hilja küll: näib et selleks aastaks olid suvilad juba välja vaadatud. Ehk siis järgmisel.


Siis kui jälle mahti tekkis, tegelesin lillede ja liblikate teemaga. Muuhulgas kohtusin ühe kimalasega, kes põhimõtteliselt keeldus tunnistamast, et on ilmselgelt liiga paks ja ülekaaluline. Leidis näiteks ühe nupus krookuse, mis oli kindlasti sinna pandud just nimme vihjamaks, et tema sellesse ei mahu. Seda ei võinud kannatada; loomulikult kangutati jalgadega õielehed laiali ja suruti end nende vahelt läbi. Või siis leidis lumikellukese - ei saanud sedagi vahele jätta, ja sellest polnud midagi, et õis selle käigus vastu maad paindus.


kimalane keeldub tunnistamast et on liiga paks

babuška

unelemas

omamoodi lillelapsed


Veel paar huvitavat eksemplari tuli ette: merivarblased või midagi muud sarnast (ja eemaletõukavat). Nad elasid ämbris, ja nende põhiline meelelahutus oli end vastu põhja kinni imeda. Nii tugevasti, et käega neid lahti tõmmata ei suutnud. Aga kummalisel kombel kui neist siis lahti lasta ja seejärel uuesti proovida, tulid nad ilma igasuguse probleemita lahti. Hiljem (taas)asustasime nad merre. Kuigi vaevalt et neist seal puudust tunti.

Pea alati, kui siitkandi kalad võtavad ette merest emigreeruda, jätavad nad oma siseelundid päikesevanne võtma ja tõttavad ise spaa soolakambrisse. Linnud ei või seda kannatada; peagi on taevas kisa ja pikeesid täis. Üks noor ja alles täpiline kalakull tiirutas väga ülbelt ringi, ja see sai mulle tasutud. Sellest rääkides, veider lugu muide nende lindudega. Kui näiteks algajat põhjavinti (vt. ka 4. aprilli sissekannet) võib julgelt kollanokaks sõimata, siis hõbekajakatel on kollakas nokk just vanalinnul ning tumedanokalise noorlinnu paikapanekuks tuleb midagi muud välja mõelda.

Viimane pilt illustreerib, et ka kallil kodusaarel leidub looduslikult voolavat vett, mis siis et ainult pärast lume sulamist.


uimedest iminapad


vahepeal riisumas-põletamas

1 comment:

  1. Tähelepanelikum vaataja märkab riisumise ja põletamise pildid esiriisujat Maailmaparandajat.

    ReplyDelete