10. aprillil

hüppega tänasesse päeva

Haa! Esimene võilill! - leidsin veerand tundi tagasi trepi kõrvalt.
Ja mina veel arvasin, et pole oma blogimisega loodusest eriliselt maha jäänud.

Klikka suurendamaks.

5. aprillil

Kuupäevaline mahajäämus hakkab suureks venima, püüan seda vahet nüüd vähendama hakata. Õnneks pole looduses vahepeal väga põhjalikke muutuseid olnud.

Kirikakrad õitsevad me õuel enam-vähem alati, kui mättal juba/veel rohelist on märgata (nt. 2006. a. libatalvel veel jõululaupäevalgi). Praegu on nad veel üsna äbariku välimusega, aga suve poole, kui vähegi lastakse (aga eriti ei kiputa laskma - vt. ka kommentaare), näitavad nad, milleks suutelised on.

Päev oli pilvealune ja rahulik. Seni kuni kuldnokad välja ilmusid. Kakluseks ei läinud, kuid siiski oli vältimatult vajalik kolleege üle trumbata. Tuli üks, istus kõrgele kuuse latva, kust pidi kindlasti hästi välja paistma, ja lasi nokast laulul rõkata. Tuli teine, nägi-kuulis, kibe kiivus hiilis hinge, sättis end esimese kõrvale ja ajas ka noka õieli ning laulu lahti - tema ka tegija. Ja siis kolmas, ja siis neljas, kuni selgus et ühe kuuse latva ikka nii ei mahu, et kõigil piisavalt väljapaistev koht oleks, ja siis jagati end kahe kuuse vahel ära. Puhuti jäädi äkitselt vait - kui konkurent ei lõõritanud, siis polnud ka endal vaja pingutada. Vaatasid-ootasid seal niisama, kuni kellelgi enam närv vastu ei pidanud ning uuesti laulma purskas, ja siis ühinesid ka kõik teised otsemaid.

Muide, klikake kõiki pilte suurendamiseks.

Hiire talvised seiklused heinapalli all

4. aprillil

Kevad ruttab paraku eest ära.

Tol päeval aga võtsime suuna looderannikule, vahepeatusega põhjarannikul (vt. ka kommentaare).

Ilm oli väga ilus. Vaikne. - Juhtub seal harva. Ja täiesti üksi olime seal, ilma teisii vanderselle kohtamata, millest soojade suveilmadega ei pääseks. Klibul vedeles igasugust kraami, piknikulaud kantud väga õigesse kohta. Mööda randa jalutades sattusime sulepallile. Ei olnud mina sellist varem näinud, ka mitte pildil, arvasin ma - mitte et see midagi tähendaks (vt. ka kommentaare). Aga puhuks kui see peaks olema uus liik, - kui mitte maailma, siis vähemalt Eesti jaoks - tuli nimi ikka ära panna. Vilsandi mudapaksuke ümbritseva rahvuspargi järgi. Oli ka teisi variante, avastaja auks (kaasa nägi teda esimesena), aga need ei leidnud erilist poolehoidu. Mina väidan, et ta ei olnud siiski kuigi edev eksemplar, lihtsalt piisavalt julge/ükskõikne/meeleheitel.
Aga ülbed nad on seal siiski. Tagasitee viis läbi madala metsa, nagu see seal on. Metsvindid käisid end kogu aeg näitamas, siis poseeris lühidalt punarind, ja lõpuks tuli ohakalind meie ette keksima, aeg-ajalt veidi kaugemale lendamas kui talle teed mööda liiga lähedale jõudsime. Kahjuks oli juba hämar ja lind ei taibanud hetkekski paigal püsida, nii et pildistamisest ei tulnud suurt midagi välja.

Põhjarannikult


Lõunapeatus looderannikul

Kuskil struktuurides on mingid kallutatud jõud

Vilsandi (klikka suurendamaks)

Looderannik on pakkunud varju ka merehädalistele
(klikka suurendamaks)

Suurim kvartsikamakas mida autor oma silmaga näinud

Seal kalad roomavad, ei ela vees

Mis lind? (klikka suurendamaks)

Mis lind? (klikka suurendamaks)

Pisikeselt maaribalt keset merd kostis töinamist
(klikka suurendamaks)

(soovitan ka sellel klikata)

Loojangu eel jõudsime majakani

3. aprillil

Ja see kõik juhtus üle päeva. Väin täiesti vaba, vaid üksikud jääkuhjatised kaugeis randades. Lumi sama hästi kui läinud, kamar vettind ja pehme. Soe. Enamik rahvast ka kõik korraga saabunud - lõokesed, metsvindid, sõtkad, ristpardid, kosklad, kormoranid, musträstad, kadurästad, metskurvitsad ja need keda nimetada unustasin. Kes on kadurästas? Seesamune, kes kuskil puu otsas vaheldusrikkalt laulab, ja alati täpselt sel hetkel, kui õnnestub ta üles leida, lendab minema, kuhugi kaugema puu otsa (vt. ka kommentaare). Vaatleja nägemine teda ei häiri, aga mingi linnumeelega saab ta aru, kui teda silmatud on. Müstika.
Tammusin metsas ja ehmatasin kurvitsaid lendu ning põtru jooksu, kui sattusin soone peale - laulusoon oli. (Muidugi mitte mul - vt. ka kommentaare). Must- ja kadurästad rõkkasid ennastunustavalt laulda, lähemad mustad (neid oli üldse terve mets täis) kädisesid mu peale, tihased tänitasid samuti vastavalt kaugusele, isegi maanteekõma vaibus veidikeseks. Ja siis kaugelt rabadest kostsid sookured. Hea.

(klikake piltidel)

Mis on varakevadised tööd? Võite oma arvamuse sellest lisada kommentaaridesse. "Trollitalves" on küllalt pentsik loetelu sellest; mälu võib petta aga vist kaasati seal tegevusse tuulemõõtjad ning suurendusklaasid filmilindi kärsatamiseks.
Meil on olulised osad nt. kaevupumba vahetus ning puude lahtiriietamine. Mitte küll veel sel päeval. Üks pidev tegevus on lehtpuude lüpsmine. Vaher hakkab küll kinni jääma.
Teiseks, mida teeb inimene, kellel on (tema ja teiste arvates) oma rannariba? Õige, koristab. Mõnikord annab kevadine suurpuhastus hea saagi - aga siis, kui jää on randa kantud. Sel aastal viidi vastupidi kõik minema. Leidsin küll värsked ja pehmed adruvallid (kes neid küll põllule kannaks?), kellelegi sellise veest-tuulest puretud rondi nagu talle meeldib, kellelegi lihtsalt huvitava asja nagu talle meeldib, ja siis veel ühe... hülgekoonu. Hüljes konutas madalas vees ja põõnas kevadet maha. (vt. ka kommentaare) Olnuks mul kummipüksid ma läinuks sinna seletama, aga kust ma siis teadsin nad kaasa võtta. Ma siis kaldalt üritasin teda ergutada, aga ei pandud millekski. Hülgekoon tegi vaid aeglaseid 360-kraadiseid ringe, aeg-ajalt vajus natukeseks ajaks vee alla ja lõpuks triivis vaikselt minema. Hämaraks läks ka ja sõtkastel oli uneaeg. Tagasiteel sattusin heinamaale mingeid nähtamatuid häälitsejaid taga ajama. Silm ei seletanud enam midagi ja eks see vist vihjas et päev hakkab läbi saama.