26. aprillil

Ühel päeval kostis männiõõnsusest tokk-tokk. Luuretegevus selgitas välja, et kopsija oli tihane (soo- või põhja-, mina neid ausalt öeldes ei erista). Õõnsus on liiga väike selleks, et eelmiste aastate jooksul oleks keegi seda pesitsemiseks kasutada võtnud, aga nüüd ometi seda suuremaks uuristati ja veeti sinna nokatäite kaupa sammalt. Kopsimine kestis veel järgmiselgi päeval, seejärel vaikus. Eks näis.

mulle see pilt lihtsalt meeldib

vahtrapuu all, nagu ka Remo blogis kirjeldatud

toksija