Kirikakrad õitsevad me õuel enam-vähem alati, kui mättal juba/veel rohelist on märgata (nt. 2006. a. libatalvel veel jõululaupäevalgi). Praegu on nad veel üsna äbariku välimusega, aga suve poole, kui vähegi lastakse (aga eriti ei kiputa laskma - vt. ka kommentaare), näitavad nad, milleks suutelised on.
Päev oli pilvealune ja rahulik. Seni kuni kuldnokad välja ilmusid. Kakluseks ei läinud, kuid siiski oli vältimatult vajalik kolleege üle trumbata. Tuli üks, istus kõrgele kuuse latva, kust pidi kindlasti hästi välja paistma, ja lasi nokast laulul rõkata. Tuli teine, nägi-kuulis, kibe kiivus hiilis hinge, sättis end esimese kõrvale ja ajas ka noka õieli ning laulu lahti - tema ka tegija. Ja siis kolmas, ja siis neljas, kuni selgus et ühe kuuse latva ikka nii ei mahu, et kõigil piisavalt väljapaistev koht oleks, ja siis jagati end kahe kuuse vahel ära. Puhuti jäädi äkitselt vait - kui konkurent ei lõõritanud, siis polnud ka endal vaja pingutada. Vaatasid-ootasid seal niisama, kuni kellelgi enam närv vastu ei pidanud ning uuesti laulma purskas, ja siis ühinesid ka kõik teised otsemaid.
Muide, klikake kõiki pilte suurendamiseks.
Hiire talvised seiklused heinapalli all
Kirikakarde kuldaeg on piiratud, sest kui muru kasvab üle 5 cm pikkuseks, siis on tingimata vajalik muruniitjaga üle sõita. Mina isiklikult pügaks seda märksa harvemini. Õied tulevad muidugi tagasi, aga mitte enam nii uhketena.
ReplyDelete