4. aprillil

Kevad ruttab paraku eest ära.

Tol päeval aga võtsime suuna looderannikule, vahepeatusega põhjarannikul (vt. ka kommentaare).

Ilm oli väga ilus. Vaikne. - Juhtub seal harva. Ja täiesti üksi olime seal, ilma teisii vanderselle kohtamata, millest soojade suveilmadega ei pääseks. Klibul vedeles igasugust kraami, piknikulaud kantud väga õigesse kohta. Mööda randa jalutades sattusime sulepallile. Ei olnud mina sellist varem näinud, ka mitte pildil, arvasin ma - mitte et see midagi tähendaks (vt. ka kommentaare). Aga puhuks kui see peaks olema uus liik, - kui mitte maailma, siis vähemalt Eesti jaoks - tuli nimi ikka ära panna. Vilsandi mudapaksuke ümbritseva rahvuspargi järgi. Oli ka teisi variante, avastaja auks (kaasa nägi teda esimesena), aga need ei leidnud erilist poolehoidu. Mina väidan, et ta ei olnud siiski kuigi edev eksemplar, lihtsalt piisavalt julge/ükskõikne/meeleheitel.
Aga ülbed nad on seal siiski. Tagasitee viis läbi madala metsa, nagu see seal on. Metsvindid käisid end kogu aeg näitamas, siis poseeris lühidalt punarind, ja lõpuks tuli ohakalind meie ette keksima, aeg-ajalt veidi kaugemale lendamas kui talle teed mööda liiga lähedale jõudsime. Kahjuks oli juba hämar ja lind ei taibanud hetkekski paigal püsida, nii et pildistamisest ei tulnud suurt midagi välja.

Põhjarannikult


Lõunapeatus looderannikul

Kuskil struktuurides on mingid kallutatud jõud

Vilsandi (klikka suurendamaks)

Looderannik on pakkunud varju ka merehädalistele
(klikka suurendamaks)

Suurim kvartsikamakas mida autor oma silmaga näinud

Seal kalad roomavad, ei ela vees

Mis lind? (klikka suurendamaks)

Mis lind? (klikka suurendamaks)

Pisikeselt maaribalt keset merd kostis töinamist
(klikka suurendamaks)

(soovitan ka sellel klikata)

Loojangu eel jõudsime majakani