minu esimene sabatihase-pilt

üleujutet luht

pajutibu

väljakuulutatud kevadhooaeg

Olgu öeldud, et praegu tuleb juttu märtsi viimasest nädalavahetusest. See paljastab küll minu laiskuse piltide töötlemisel, aga ei jäta kodumaa kevadest muljet kui veelgi hilinenumast, kui ta juba niigi on.
Meenutuseks - eelmisel aastal saabus kevad 3. aprillil küllalt suure pauguga (selle kohta võib lugeda siit). Seekord läks kõik pigem evolutsioonilist teed pidi ja mingit kindlat piiri on raske tõmmata. Otsustavateks sümptomiteks osutusid põldudele sulanud lumevabad laigud ja nende tänulikud kliendid - parvede kaupa metsvinte, sekka rohkelt musträstaid.
Juhtumisi külastasime nende seiramiseks parajat maja; kõik suuremad aknad avanevad aedadesse ja tegevus käib nende akende taga aastaringselt. Talvel siis tihased-rohevindid.
Neil akendel on siiski-aga-ent oluline viga. Ehkki majaperenaine on usin klaase nühkima (ja kõike muud, mis definitsiooni kohaselt on võimeline määrduma), ei ole nende optilised omadused optim(või "l"?)iseeritud kasutamiseks koos teleobjektiiviga. Mistõttu kõik pildil kujutatu jäädvustub ähmase ja laialivalgununa, ja üldse mitte sellisena nagu oleks kohane kevadekuulutaja ja maailmaränduri portreele (musträsta puhul see ehk ei loe, nagunii ei viitsinud oma paksu keret kodukandist kaugemale tassida ja veetis talve kuskil põõsastes viilides. Nägime küll selliseid oma magamistoa aknast). Õnneks aitab natuke Photoshopi järelteravustamine:

talvike, isane

musträstas, samuti isane

see peaks olema metsvint. nii juhtub ka näiteks siis, kui
võpsikust linde varitsedes automaatteravustamist kasutada

Edasised fotod on tehtud juba vabas õhus. Kõik pildid on suuremaks klikatavad.

metsvint (endiselt isane)

rasvatihane (ilmselt isane)

siisike (emane, või siis juveniilne)

sinitihane

Kes tegi jää kollaseks? Arvatavasti vetikad.

õhtu saabudes

Need pildid on küll veebruarist, kuid roog on praegugi sama värvi ja ka purikad pole veel kuhugi kadunud.

Papilaiul

kes end peidab kivi taga?

The Puu

otse jaanuarist

Minu kõrvu puutusid nurinad. Kus on ilusad lumised talvepildid?
A kus on ilusad talveilmad, küsiksin ma vastu. Kus on selged ja tuulevaiksed talveilmad, kus on minu vaba aeg, ja kus on minu õnnetud mandlid?

Nende küsimuste taustal tuleb leppida järgneva vähese materjaliga.

28. novembril

Mõned möödunud nädalavahetusel leitud detailid:

Mõni aeg on nüüd mõlemas blogis vaikus olnud - ja ikka sellepärast et pole eriti pildistanud, nagu ka aasta tagasi samal ajal. Viletsavõitu ilmad pole aga takistanud viinamarjade küpsemist. Pildil esimene suurem saak, suurem osa sest läks mahlaks aurutamisele.

Järgnevalt leiab selgitamist, miks on linde-loomi keeruline n-ö käigu pealt pildistada (lisaks ilmsele põhjusele - et nad märkavad sind liikumas ja kaovad). Tüüpiline situatsioon, valmistusin selleks et meie rannas ootab jäädvustamist mõni lind (antud juhul oli kahtluseks rohkem põhjust kui vaid kõhutunne või Murphy seadustekogud, nimelt nägin kaarnaid mööda rannikut tiirutamas). Aga mis täpselt ees ootab, seda ei tea. Arvestasin siis sellega, et enne kui ma midagi märgata jõuan, tõuseb keegi kuskilt suure kisaga õhku (nagu see tavaliselt on). Eks siis keerasin lainurga asemele teleobjektiivi, suurendasin sensori tundlikkust ehk ISO-t (et selle suure tiivarapsimise midagi teravalt ka peale jääks) ning nihutasin särikompensatsiooni pikema säri poole (et heleda sinitaeva taustal pilt liiga tume ei jääks). Noh, ja siis ta jäi mulle vahele ikkagi maa peal, mistõttu särikavalus läks puusse, polnud aega seda ka ringi sättida. Sestap pildil ka ülesäristatud roog.

Juhul kui keegi tahab natuke lähemalt näha:

Hiljem selgus, et ronkade saagiks olid ühe parematele tõngumismaadele läinud noorseandi jäänused.

Lennupilti kah:


Ja muidu pilte:

poolpilves

ajab rohtu