11. detsembril

Täna tegin sisuliselt esimesed looduspildid pärast seda, kui fotokas parandusse läks (ja sealt tagasi tuli).

millalgi septembris

augusti lõpul

augusti lõpp, endiselt

Admiralid käisid meil allakukkunud õunu näksimas, harvemini ka lillede peal. Hoolega imevad liblikad pole kahjuks eriti head modellid - sest et hoiavad tiibu visalt koos. Tiibade laialiajamiseks (ilma et nende omanik sealjuures lendu tõuseks) on küll lihtne meetod, kuid see töötab ainult viivuks. Pilti niimoodi ei saa. Olgu siis nii, mõtlesin ja hakkasin hoopis vastupidist pildile püüdma.

mustriline

augusti lõpp

üks väike sulg oli seotud meie maja ukse

külge ämblikuniidiga

põhjus ja tagajärg

Keset kõige kibedamat pildistamist, kui võtsin just üles järgnevat stseeni, tekkis mu fotokal mehhaaniline tõrge.



Tagajärjena saab siin lähemal ajal näha valdavalt augusti teises pooles tehtud pilte, nagu näiteks see siin:

tihe sadu

28. augustil

vana lõkkease puisniidul

23. augustil

uduse taeva taustal

18. augustil

Ja sajab ja sajab veelgi

Suurel versioonil pikem külg 1100 pikslit tavalise 1000 asemel (seega vabandused nende ees, kel seetõttu tervelt ekraanile ära ei mahu), sest silmale tundus see väike vahe üsna oluline

12. augustil

neile, kes vihma tõttu seenele ei saa

minu esimene sabatihase-pilt

üleujutet luht

pajutibu

väljakuulutatud kevadhooaeg

Olgu öeldud, et praegu tuleb juttu märtsi viimasest nädalavahetusest. See paljastab küll minu laiskuse piltide töötlemisel, aga ei jäta kodumaa kevadest muljet kui veelgi hilinenumast, kui ta juba niigi on.
Meenutuseks - eelmisel aastal saabus kevad 3. aprillil küllalt suure pauguga (selle kohta võib lugeda siit). Seekord läks kõik pigem evolutsioonilist teed pidi ja mingit kindlat piiri on raske tõmmata. Otsustavateks sümptomiteks osutusid põldudele sulanud lumevabad laigud ja nende tänulikud kliendid - parvede kaupa metsvinte, sekka rohkelt musträstaid.
Juhtumisi külastasime nende seiramiseks parajat maja; kõik suuremad aknad avanevad aedadesse ja tegevus käib nende akende taga aastaringselt. Talvel siis tihased-rohevindid.
Neil akendel on siiski-aga-ent oluline viga. Ehkki majaperenaine on usin klaase nühkima (ja kõike muud, mis definitsiooni kohaselt on võimeline määrduma), ei ole nende optilised omadused optim(või "l"?)iseeritud kasutamiseks koos teleobjektiiviga. Mistõttu kõik pildil kujutatu jäädvustub ähmase ja laialivalgununa, ja üldse mitte sellisena nagu oleks kohane kevadekuulutaja ja maailmaränduri portreele (musträsta puhul see ehk ei loe, nagunii ei viitsinud oma paksu keret kodukandist kaugemale tassida ja veetis talve kuskil põõsastes viilides. Nägime küll selliseid oma magamistoa aknast). Õnneks aitab natuke Photoshopi järelteravustamine:

talvike, isane

musträstas, samuti isane

see peaks olema metsvint. nii juhtub ka näiteks siis, kui
võpsikust linde varitsedes automaatteravustamist kasutada

Edasised fotod on tehtud juba vabas õhus. Kõik pildid on suuremaks klikatavad.

metsvint (endiselt isane)

rasvatihane (ilmselt isane)

siisike (emane, või siis juveniilne)

sinitihane

Kes tegi jää kollaseks? Arvatavasti vetikad.

õhtu saabudes

Need pildid on küll veebruarist, kuid roog on praegugi sama värvi ja ka purikad pole veel kuhugi kadunud.

Papilaiul

kes end peidab kivi taga?

The Puu

otse jaanuarist

Minu kõrvu puutusid nurinad. Kus on ilusad lumised talvepildid?
A kus on ilusad talveilmad, küsiksin ma vastu. Kus on selged ja tuulevaiksed talveilmad, kus on minu vaba aeg, ja kus on minu õnnetud mandlid?

Nende küsimuste taustal tuleb leppida järgneva vähese materjaliga.