Mõni aeg on nüüd mõlemas blogis vaikus olnud - ja ikka sellepärast et pole eriti pildistanud, nagu ka aasta tagasi samal ajal. Viletsavõitu ilmad pole aga takistanud viinamarjade küpsemist. Pildil esimene suurem saak, suurem osa sest läks mahlaks aurutamisele.

Järgnevalt leiab selgitamist, miks on linde-loomi keeruline n-ö käigu pealt pildistada (lisaks ilmsele põhjusele - et nad märkavad sind liikumas ja kaovad). Tüüpiline situatsioon, valmistusin selleks et meie rannas ootab jäädvustamist mõni lind (antud juhul oli kahtluseks rohkem põhjust kui vaid kõhutunne või Murphy seadustekogud, nimelt nägin kaarnaid mööda rannikut tiirutamas). Aga mis täpselt ees ootab, seda ei tea. Arvestasin siis sellega, et enne kui ma midagi märgata jõuan, tõuseb keegi kuskilt suure kisaga õhku (nagu see tavaliselt on). Eks siis keerasin lainurga asemele teleobjektiivi, suurendasin sensori tundlikkust ehk ISO-t (et selle suure tiivarapsimise midagi teravalt ka peale jääks) ning nihutasin särikompensatsiooni pikema säri poole (et heleda sinitaeva taustal pilt liiga tume ei jääks). Noh, ja siis ta jäi mulle vahele ikkagi maa peal, mistõttu särikavalus läks puusse, polnud aega seda ka ringi sättida. Sestap pildil ka ülesäristatud roog.

Juhul kui keegi tahab natuke lähemalt näha:

Hiljem selgus, et ronkade saagiks olid ühe parematele tõngumismaadele läinud noorseandi jäänused.

Lennupilti kah:


Ja muidu pilte:

poolpilves

ajab rohtu