vahemärkus

Mingil tabamatul hetkel sai siis kevadisest blogist suvine. Vahepealse vaikuse ohvriks langesid võililled, õunapuuõied, sirelid ja kes mäletaks mis kõik veel. Mis seal ikka, ehk siis järgmisel aastal. Aga päris olevikku ma siiski veel ei hüppa, enne tarvis üht juunikuist külalist tutvustada.

5.-6. juunil

Juba teab mitmendat päeva võis aeg-ajalt sattuda kuulma jonnivat kääksatust, ikka kõrgemate puude juurest. Lõpuks leiti põhjus ka üles, suure vahtra okstel kössitamas. Sinna ta otsustas mõneks päevaks päevamajale jääda, alati täpselt sama oksa peal. Igasugu kohalike veidrustega harjus ta pikapeale ära, isegi IŽ-i käimalöömisega otse tema puhkekoha all. Kui teda esimest korda binoklist vaatasin, ajas küll silmad väga suureks. Aga eks oli ka, mida imestada - all jõllitaval peletisel olid veel oluliselt suuremad silmad, punased ja ebaloomulikult lahus, peast eemale hoidvad.
Õhtuti oli kääksujaid veel, eemal männilatvade varjus. Papat-mammat ei õnnestunud näha.

leia pildilt ökul

...ehk täpsemalt kõrvukräts

iseenesest üks kõige lihtsamini liigini määratavaid
linde Eestis - vähemalt siis kui ta parajastu istub

Samal ajal oli ka karmiinleevikestel suurem karjumise hooaeg. Ühe julgema sain ka pildile, nagu näha, ta punast eriti ei evi, kas ta siis pole piisavalt isane või vana (vabandust, adultne).