28. novembril

Mõned möödunud nädalavahetusel leitud detailid:

Mõni aeg on nüüd mõlemas blogis vaikus olnud - ja ikka sellepärast et pole eriti pildistanud, nagu ka aasta tagasi samal ajal. Viletsavõitu ilmad pole aga takistanud viinamarjade küpsemist. Pildil esimene suurem saak, suurem osa sest läks mahlaks aurutamisele.

Järgnevalt leiab selgitamist, miks on linde-loomi keeruline n-ö käigu pealt pildistada (lisaks ilmsele põhjusele - et nad märkavad sind liikumas ja kaovad). Tüüpiline situatsioon, valmistusin selleks et meie rannas ootab jäädvustamist mõni lind (antud juhul oli kahtluseks rohkem põhjust kui vaid kõhutunne või Murphy seadustekogud, nimelt nägin kaarnaid mööda rannikut tiirutamas). Aga mis täpselt ees ootab, seda ei tea. Arvestasin siis sellega, et enne kui ma midagi märgata jõuan, tõuseb keegi kuskilt suure kisaga õhku (nagu see tavaliselt on). Eks siis keerasin lainurga asemele teleobjektiivi, suurendasin sensori tundlikkust ehk ISO-t (et selle suure tiivarapsimise midagi teravalt ka peale jääks) ning nihutasin särikompensatsiooni pikema säri poole (et heleda sinitaeva taustal pilt liiga tume ei jääks). Noh, ja siis ta jäi mulle vahele ikkagi maa peal, mistõttu särikavalus läks puusse, polnud aega seda ka ringi sättida. Sestap pildil ka ülesäristatud roog.

Juhul kui keegi tahab natuke lähemalt näha:

Hiljem selgus, et ronkade saagiks olid ühe parematele tõngumismaadele läinud noorseandi jäänused.

Lennupilti kah:


Ja muidu pilte:

poolpilves

ajab rohtu

Erinevalt eelnevalt eeldatust tuli seekord üle aastate parim maisisaak. Väga maitsev sealjuures, nagu MP võib kinnitada.

mitmesugustest puuokstele kinnitujatest

Üleeila (aga ilma poolest oleks võinud see olla ka täna) sai toasistumisest kõrini, olgu siis viimane haige või mitte ja pursaku nina pealegi geisrina (ka selle poolest oli tänane sarnane päev).
Kõigi nende ilmade peale ei tulnudki ei pruuni ega ka raagus, vaid ikkagi kuldne sügis. Tundub, et ka paljud neist vahtratest- haabadest, kellel otseselt sellist traditsiooni pole, on tänavu kuldse peale üle läinud.


Järgnevalt möödunud sadude ja tormide tulemus: loikudes settinud okkakuhilad.


Mõni puu on erandlikult rohkem lehtes kui suvel - kuniks tuul lehed lõunamaale lennutab.

pöörab tuuli

jälgisin just viis minutit järjest, kuidas üks vares järjekindlalt püüdis ühe konkreetse vibaliku oksa otsa istuda (vahest oli see tema oma?) ja sinna püsima jääda. Tuul jäi peale.

vihm.

Pool suve järjest sirtsus muudkui suve lõpust, aga nüüd tahaks tuppa varju?



Mäletan temasuguseid juba lapsepõlvest - nende omast. (ja muidugi nende vanemate omast ka)
Järgnevad pildid mai keskelt kuni lõpust võiks nende lapsepõlvealbumitesse hästi sobida.

vaata, emme, ma olen kõrgel!

seatembud

individualist

kõuepilv

aknast

väike kõrvalepõige

juhul kui keegi veel minu uu(ema)t autot näinud pole:

5. septembril

Nädalavahetus möödus suuresti koriluse tähe all. Seega on sobilik anda ülevaade aktuaalsematest aiasaadustest, mida meie pool praegu kohata võib.

Esiteks iga-aastane ploomiuputus. Ei mäletagi, millal see puu vähesega oleks piirdunud. Ja kuna sama käib MP kohta - vähemasti sel puhul, kui jutt on ploomidest - siis on kõik kenasti tasakaalus.



"Näe, Mpsi lemmikud!" ilgute. Ilkuge. Värskest peast (no pun intended) sööngi meelsasti.

Lemmikköögivili on aga siin, miniatuurne nagu nad meil kasvavad:



Hernesort "Idealist" (tegelikku nime ei tea) võtab asja väga tõsiselt ka teise saagi puhul. Eks me teame neid süg*sesi pakse õhku täis kaunu küll, aga siin on tegemist täiesti korralike herneteradega.



Poolmetsikud kreegid on hetkel veel pisut toored. Järgmisel pildil kujutatust rääkimata.

Mais on hakanud meil rohkem toreduse pärast kasvama, valmimine on pärast esimest aastat üldiselt languses.

üks järjekordne arvatavalt kasutu tõlvik

Jah, pähkleid võib meil samuti aiasaaduseks lugeda. Neid tarnivad meil punased sarapuud:

Ja hea on, sest metsasaak piirdus sisuliselt vaid üheainsa raadaka tamme-puisniidul kasvava põõsa panusega:


Ja kui jutt juba metsale läks, siis ka seentega on meil nadisti. Seened tärkavad meil nimelt juba eos vanade ja ussistena (see pun oli vist küll intended).

Nüüd lõpetuseks keelemõnult silmailule ümber lülitudes: siin on tõestus, et suve lõpp pole veel läbi.

Keeldun oma blogi "sügiseseks" ümber nimetamast, kalendrist vahib veel suvi vastu.
Aknast mitte enam nii väga. Järgnev pilt on siiski augusti keskelt. Päevavalguses vaatamiseks ehk pisut tume. Klikatav.

miskisugusel augusti kuupäeval

Kuulukse nurinaid blogilugejate seast, et ma pole blogi täiendanud. See on hea, sest nuriseb - järelikult on olemas. Luban ennast lähiajal parandada. Seniks üks suru, kelle nime ei mäleta ja keda ei viitsi hetkel ka määrima hakata. Klikake parem suurendamiseks.

10. juuli - 2. august

Suvi - poegade toitmise aeg. Ikka on kellelgi pojad just välja saanud, naudivad äsjaleitud vabadust - ja lasevad mugaval-harjunud kombel end mammal edasi toita justkui Tartu tudengid. Mõnel õnnetul ilmselt mitmes pesakond järjest.

Emme kõrval

Järgmist pilti peaks tegelikult häbi olema üles panna (ja on ka), aga sellest kollektsioonist ei saanud ma teda ikkagi välja jätta, stseen ise on hea, mis siis et pilt küündimatu. Nimelt juhtus sel hetkel mul ainult kaasa fotokas käepärast olema (enda oma ei viitsinud maasikale kaasa tassida) ning tollega ei jõudnud pooli rahuldavale kokkuleppele teravuse asukoha küsimuses. Rääkimata sellest et zoomi pikemas otsas on tema suutlikkus niigi pigem tagasihoidlik.

aga meeeeie!??

vahemärkus

Mingil tabamatul hetkel sai siis kevadisest blogist suvine. Vahepealse vaikuse ohvriks langesid võililled, õunapuuõied, sirelid ja kes mäletaks mis kõik veel. Mis seal ikka, ehk siis järgmisel aastal. Aga päris olevikku ma siiski veel ei hüppa, enne tarvis üht juunikuist külalist tutvustada.

5.-6. juunil

Juba teab mitmendat päeva võis aeg-ajalt sattuda kuulma jonnivat kääksatust, ikka kõrgemate puude juurest. Lõpuks leiti põhjus ka üles, suure vahtra okstel kössitamas. Sinna ta otsustas mõneks päevaks päevamajale jääda, alati täpselt sama oksa peal. Igasugu kohalike veidrustega harjus ta pikapeale ära, isegi IŽ-i käimalöömisega otse tema puhkekoha all. Kui teda esimest korda binoklist vaatasin, ajas küll silmad väga suureks. Aga eks oli ka, mida imestada - all jõllitaval peletisel olid veel oluliselt suuremad silmad, punased ja ebaloomulikult lahus, peast eemale hoidvad.
Õhtuti oli kääksujaid veel, eemal männilatvade varjus. Papat-mammat ei õnnestunud näha.

leia pildilt ökul

...ehk täpsemalt kõrvukräts

iseenesest üks kõige lihtsamini liigini määratavaid
linde Eestis - vähemalt siis kui ta parajastu istub

Samal ajal oli ka karmiinleevikestel suurem karjumise hooaeg. Ühe julgema sain ka pildile, nagu näha, ta punast eriti ei evi, kas ta siis pole piisavalt isane või vana (vabandust, adultne).

23. mail

Juhtus nii, et saetöö viis mind kodust kaugemale. Kui saag vaikis, köitis me tähelepanu siutsumine. "Näe, seal puu otsas." - "Ei, vaata seina peal"
Mõlemal oli õigus, siutsujaid oli mitu. Nad kolisid parasjagu välja oma modernsest elamukompleksist kuuri seinal. Üks, nagu öeldud, puu küljes, teine linnuke hoidis oma rõhutatult suurte varvastega kinni värviliseks võõbatud plaadist, mis varjas pesa. Seni kuni kaasa fotokat toomas käis, vuristas temagi minema, tehes ruumi järgmisele pesast lahkujale. Kõik parkisid end kohaliku parkmetsa peenikestele tüvedele. (no pun intended) Puhastasid ja kohendasid seal sulgi ja õppisid iseseisvat elu. Emme käis neid küll kantseldamas, aga pelgas inimest ning hoidis distantsi, ilmus vaid hetkeks ja hoidis teisele poole puutüvesid.

suleliste magala

Ei teadnud mina neid määrata, aga mu parim oletus oli porr. Tagantjärele paistab, et ongi nii. Mingi hetk tundus et terve puudesalu on neid täis. Eks ma siis natuke varitsesin ja seeläbi aitasin neil lennuoskust omandada (ei väsi imestamast kui kähku linnupojad selles osas arenevad - kuigi see seltskond eelistas iga kell hüpetega mööda puud liikuda). Esialgu tuli neil see õhust kinni hoidmise kunst siiski üpris vaevaliselt, meeleheitliku tiibadevehkimise saatel välja, ja distantsid jäid tagasihoidlikuks, ikka ühelt puult teisele. Üks noorsand hindas ilmselt oma võimeid üle ja lend lõppes hädamaandumisega tihedas džunglis. Lendu tõusta ei saa - taevast katavad "võrad", tiivasirutuseks ruumi pole. Emme peale ka loota polnud, kuis oleks too pidanud ta üles leidma - siutsu ka enam suust ei tulnud, ainult aeg-ajalt värisevad puhmad andsid maahädalisest märku.

kuskil siin lehtede all varjub lennunduspioneer

Mis seal ikka, saatuse sõrm pidi sekkuma, ja õngitses hädalise välja. Tegin peo lahti, et lepatriinu, lenda ära, aga ei see läinud läbi. Asjalik linnupoeg taipas sedamaid, et tegemist on lihtsalt teatud liiki puuga, ja tegi seda milleks temasugused loodud on - keksis karistamatult mööda tüve üles. Pealtvaatajail muidugi lõbus. Ja start toimus alles siis kui ladvas mõtteid kogutud, tiivad töökorda seatud ja positsioneering välja peilitud.

leia pildilt kolm eksemplari

Helitaust: www.loodusheli.ee